Õmblusteta terastorud võib erinevate tootmismeetodite järgi klassifitseerida kuumvaltsitud-torudeks, külmvaltsitud-torudeks, külmtõmmatud-torudeks ja ekstrudeeritud torudeks. Suurim erinevus külm-õmblusteta terastorude ja kuumvaltsitud-õmblusteta terastorude vahel seisneb selles, et külmtõmmatud-õmblusteta terastorud on parema täpsusega. Külmtõmmatud õmblusteta terastorude täpsus on tavaliselt umbes 20 mikronit, kuumvaltsitud{10}}õmblusteta terastorude täpsus on aga umbes 100 mikronit. Seetõttu on külmtõmmatud-õmblusteta terastorud masinate töötlemise ja osade valmistamise tööstuse jaoks esimene valik.
Kuumvaltsitud-õmblusteta terastorusid toodetakse tavaliselt automaatsetes toruvaltspinkides. Täistoru toorikud kontrollitakse ja pinnadefektid eemaldatakse. Need lõigatakse vajaliku pikkusega, tsentreeritakse läbitorkavale otsapinnale ja saadetakse seejärel kuumutamiseks kütteahju. Seejärel torgatakse need läbi augustamisveskil. Torustamise ajal toru toorik pöörleb ja liigub pidevalt edasi. Rullide ja südamiku toimel moodustub toru tooriku sisse järk-järgult õõnsus, mida nimetatakse karedaks toruks. Seejärel saadetakse see edasiseks valtsimiseks automaatsesse toruvaltspinki. Lõpuks ühtlustatakse seina paksus liimimisveskiga ja toru suurust (vähendatakse) suurus (vähendada) veski, et see vastaks spetsifikatsioonidele.
1. Pideva valtspingi kasutamine kuumvaltsitud-õmblusteta terastorude tootmiseks on täiustatud meetod.
2. Saada väiksemate mõõtmetega ja parema kvaliteediga õmblusteta torud.
3. Ekstrusioonimeetod hõlmab kuumutatud tooriku asetamist suletud ekstrusioonisilindrisse. Läbitorkamisvarras ja ekstrusioonvarras liiguvad koos, surudes ekstrudeeritud materjali läbi väiksema stantsi ava. Selle meetodiga saab toota väiksema läbimõõduga terastorusid.
